Tänavu oktoobris alustas Kliimaväljakutse, mis soovib tõmmata tähelepanu meie toiduvalikute ning keskkonna seostele. Väljakutse eestvedajad vestlesid Keit Pentus-Rosimannusega, kes teiste osalejate seas proovib kolm nädalat vaid taimset toitu süüa.
Miks otsustasid Kliimaväljakutses kaasa lüüa?
Et aidata kaasa ühe olulise tulevikuprobleemi teadvustamisele. Maailmas elab paarikümne aasta pärast üle 9 miljardi inimese. Seda on kaks k o r d a rohkem, kui minu koolimineku ajal. Tarbimine kasvab väga jõudsalt ka maailma kõige suuremates riikides – Hiinas ja Indias. Surve ressurssidele on iga aastaga karmim. See, et inimesed tahavad elada järjest paremini, on iseenesest loomulik. Sama loomulik võiks olla mõelda, kuidas seda teha ülejäänud keskkonda välja kurnamata.
Kuidas tajud laiema avalikkuse teadlikkust toiduvalikute keskkonnamõjudest ning sellesse suhtumist?
Paranev, aga aeglaselt. Kui pere eelarve on väga pingeline, ongi tähelepanu sunnitult muul. Ma arvan, et sellele viltu vaatamise asemel aitab, kui tekib järjest rohkem näitlikku nõu andmist, kuidas kokkuhoidlikult pere tervislik menüü kokku panna.
Asusid eelmisel aastal USAsse magistrikraadi omandama ning ka Sinu uurimistöö keskendub osalt kliimamuutustele. Kuidas on teisel pool Atlandi ookeani olukord eelmainitud teadlikkuse ja suhtumisega?
Bostonis uurimistöö tegemine oli väga inspireeriv, aga ausalt – pärast esimest kahte nädalat igatsesin Eesti toidu puhtaid maitseid, värsket kurki ja tomatit väga! Kuna tegin kraadi ühe aastaga, oli tempo päris pöörane – hommikune äratus oli enamasti 5:15, siis jooks, hommikusöök, 8:30st algasid seminarid, debatid ja päev lõppes 21 paiku. Minu jaoks oli väga võõras ja harjumatu, et sellise tempo juures alustati hommikut tihti rasvase peekoni ja friikartulitega, vahesnäkiks söödi magusaid batoone, lõunaks kiiresti burgerid, võileibu, õhtusöögiks veel midagi rasket… Värsket praktiliselt üldse mitte. Kui, siis banaani. Proovisin poest endale paar korda õunu varuda, aga need maitsesid nagu kunagi vanaema televiisori peal seisnud dekoratiivne vahast pirn – läikis ilusti ja oli kena värvi, aga maitses õudselt.
Neil ei ole sellist harjumust, et lõunasöögi osaks oleks värske salat või vahesnäkiks marjad või õun või pirn. Arvasin algul, et äkki see on lihtsalt koolis nii – elasin ühiselamus ja sõime oma tiimiga ülikooli sööklas või kohvikus, aga see ei erine väga ka sealsest kodusest söömisest. Eesti toitumisharjumused, meile sisse harjunud komme võimalusel ikkagi oma peenra pealt seda kõige mõnusamat, värsket võtta ja süüa on seal absoluutselt võõras.
Arvestades põllumajanduse keskkonnamõju, siis kas ja kuidas võiks riik taimse toidu osakaalu suurendamist toetada?
Siin on muidugi üks oluline nüanss – ka taimse toidu puhul on oluline selle kvaliteet. Mõni väliselt taimne, kaugelt toodu võib olla oma sisult tõeline keemiapomm. Aga meie oma, kodumaise, kvaliteetse värske taimse toidu osakaal võiks olla alustuseks suurem nii lasteaia kui koolitoidus. Meil on Eesti toidu programm, mis võiks kaasa aidata. Ja ma arvan, et ka sellised väljakutsed, nagu Kliimaväljakutse, aitab teadlikkust tõsta. Mina ise keeldudesse ei usu ja arvan, et need võivad tihti täiesti äraspidise reaktsiooni ja trotsi esile kutsuda, nii et ma loodan, et käskude ja keeldudega riik ei sekku. Eeskuju, teadlikkuse tõstmisega aga küll.
Milliseid muutuseid soovid viie aasta pärast keskkonna ja toidu valdkonnas näha?
Kliimamuutused on meie sajandi absoluutselt iga eluvaldkonda kõige rohkem mõjutav protsess. Ma soovin, et viie aasta pärast on Eestil olemas detailne, läbimõeldud kava, kuidas me oma innovatiivseid ettevõtteid toetades, teadust, insenere, mõtlejaid ühte koondades selle teadmise Eesti kasuks tööle paneme, kuidas me kujundame oma väikesest riigist nii toidu kui muus valdkonnas kõige mõnusama koha. Potentsiaal on meil väga suur. Inimesed väga ägedad. Suudame küll.
